Esimene mulje oli JUBE. Ja teine oli ka JUBE. Et rohkem me siia jalutama ei tule. Kole, kole, kole, rápane, vaene, vali. Enamuse majadel aknad katki. Prygi. Kerjused. Haiseb. Kusjuures sellised poed kus myyakse odavaid kellasid ja trani ja need poed ise haisevad. Pealetykkivad nánnimyyad. Sittuvad tuvid inimeste peade peal.Kole, kole, kole. Ja vága ebaturvaline.
Kaísime paar kvartalit yle, moni tánav oli puhtam ja turvalisem, eriti siis presidendi palee ymbruses. (Siiani enamus Olja tekst. Ülo poolt niipalju juurde, et jah alguses oli paris kole aga seal presidendipalee ymbruses oli ikka vaga age - vanad koloniaalaegsed majad, neid hasti palju ja igayks eri varvi, igal pool elu kaib ja suht puhas ja yldse ei haise enam.)
Siis tuli paíke válja ja otsustasime kaía ára funekulooriga Montserrat mäe tipus ja lopetame selle kesklinnaga yldse ára.
Aga mági oli tore, kirik otsas, ilus vaade linnale, paíke paistab, póletasin vist ka nágu natuke selle paíkesega. Korgus oli 3200m, tegime hulga pilte. Kahjuks ei ole leidnud praegu viisi neid yles laadida.
Tagasi tulime taksoga- mugav ja suur auto - toéline luksus.
Aga peab tegelikult olema aus ja kiitma Bogota yhistranspordi systeemi. Neil on siis selline maépealne "metroo" - bussid mis soídavad spetsiaalsete sóiduradade peal. Ilused peatused viitadega, uued ja mugavad bussid. Tegelikult páris tsiviliseeritud lahendus.
Nyyd on siis meil óhtuks selline programm - mitte jaá´da magama 4 tundi veel. 4 tundi, ja siis tohib. Aga enne ei tohi. Kohaliku aja járgi on kell 5. Aga Eestis on juba sydaóó.
No comments:
Post a Comment