Medellin

Viibisime siis kaks paeva Medellinis, 3.5mln rahvastikuga linnas. Koht on imeilus - jalle korgete magede vahel, linn ise vist 2km korgusel.

Aga esmamulje konkreetselt kesklinnast oli esiteks kyll paris halb. Oobisime kunagises linna tipphotellis, kuigi see kunagi vois olla tema ehitamise aegu - aastal 1946. Minule on alati meeldinud hotelli hommikusoogid ja seega ootasin ka seda - pidi korralik rootsi laud olema. Aga ei olnud. Oli hoopis lett, kus seisid neli inimest - yks ulatas sulle paar saiakest (tillukene croissant ja rasvakakk Olja sonade jargi), yks omletti ja juustu, yks mahla ja siis yks veel arepat - see on kohalik taiesti soogikolbmatu maisilatakas. Koige hullem oli aga see, et kui ma olin oma kohale asjad ara viinud ja laksin nuge-kahvleid tooma, siis oli mulle juba kohvi valja valatud. Yldse teed nad siin eriti ei tunnista - isegi paljudes korralikes kohtades seda ei saa. Aga muidu poleks kohvi valja valamisest midagi olnud aga see oli ka vist ettekandja maitse jargi ara maitsestatud - pohimotteliselt nii palju piima valatud, et kohvi varv oli valgele lahenev beezh (nagu meie elutoa sein) ja hoopis hullem see, et ropult ara suhkurdatud (ja ma kunagi suhkruga kohvi ei joo).
Kokkuvottes oli see siis nii ebameeldiv kogemus, et kui Olja oli yles arganud (jah, ta suudab siin magada kl 8-ni, kuigi see on Eesti aja jargi kl 1500) siis laksime paremat kohta otsima. Me oleme nii keskel, et yks pohivaljak (mis ise on kyll ilus Botero kujude parast) on meil taiesti korval:

Kaisime ka kohalikus muuseumis - Museo Antioqia. Vaga lai valik Fernando Botero (parit Medellinist) kujusid ja maale, kuigi kujud olid agedamad. Seal oli ka Picassosid ja yks tore fotonaitus. Kokku suur viiekordne maja ja peale meie olid seal (laupaeval!) ehk 10 inimest.

Saime kokku yhe eestlannaga, kes on siin 10 kuud elanud. Ta kartis kesklinna tulla ja tunnistas, et ta pole veel kunagi (!) kesklinnas kainud kuna sellel nii halb maine on. Nyyd siis tuli, aga viis meid toredamatesse kohtadesse. Kaisime gondliga yhe mae tipus. Gondel soitis yle suurte kylade, mis koosnesid lobudikest majadest ja ylevalt avanes uhke vaade. 

Parast kaisime soomas yhes vaga toredas restoranide piirkonnas. See oli kesklinnast oluliselt eemal, seega nagu Bogotaski tundub, et siin on aarelinnades rohkem linnalikku toredust ja kesklinna tsiviliseeritud inimesed ei tule.

Enne Medellinist parit maailma narkokunni Escobari tapmist siinsamas oli Medellin maailma koige tegijam linn morvade poolest, aga nyyd on asi tunduvalt paranenud. Me igatahes yhtki intsidenti ei nainud.