Lennujaamadest

Külastasime seekord suure portsu erinevaid lennujaamu ja panen kirja mõned märkmed nende kohta:
- Frankfurt - enam-vähem ok, kuigi ühe suure keskuse kohta suhteliselt väike ja kitsas (ehk madalad laed). Samas sai normaalselt kohvi juua, süüa ja istumiskohti oli
- Bogota (El Dorado) rahvusvaheline osa - neil oli praegu seal suht vana hoone, ehitavad kõrvale suurt ja uut terminali. See vana hoone oli suht kitsas, madalate lagedega. Söögi-joogikohti oli suht palju, kuigi peamises söögikohas oli väga kitsas. Nats ebameeldiv oli see, et tavaturvakontrollidele lisaks oli väravas veel üks, mille taga pikk saba ja kui selle ära seisad ja lased end läbi otsida (ju siis on võimalik mingit keelatud kraami ka lennujaamast seest osta, sest me olime juba paar läbiotsimist läbinud), siis pead ühte suurde kinnisesse klaasboksi minema.
- Bogota kohalik terminal - palju modernsem kui rahvusvaheline osa. Tegime selle vea, et läksime Armeniasse lennates kohe peale check-ini läbi kontrolli. Seal aga nii, et pea kõik poed ja kohvikud on väljaspool. Sees vaid üks kohvik, seal siiski kõik vajalik olemas. Samas terminal on päris lahe, hästi kõrged laed ja maast laeni aknad vaatega lennuväljale.
- Medellin - normaalne modernne lennujaam. Seal sõime teadlikult enne kontrolle, ja oligi pärast kohvikuid palju vähem.

Armenia - naljakas väike lennujaam kus vaid üks värav, millel ei ole mingit märki peal. Lihtsalt ühes kohas inimesed istuvad rohkem kobaras toolidel. Samas kohvikud väga normaalsed ja poode on ka. Aga jällegi väljapool kontrolle.

Cartagena - väike lennujaam, kus olid sellised ebatavalised puuvõredest koridorid lennukiteni jõudmiseks.

- Kopenhaagen - tavaline, suht rahvast täis. Ma olen CPHs tavaliselt võimalusel kala söönud, kuna nad seda hästi teevad. Seekord käisime Oljaga läbi vist 4-5 söögikohta ja kuskil ei pakutud üldse ! kala - pea igas kohas pakuti aga burgereid, kuigi ükski ei olnud klassikaline burgerikoht. CPHs minu kogemusel tihti võimalus pagas ära kaotada, aga seekord suutsid ikka lennukile panna ja kõik laabus.
- Vantaa - kõik vajalik olemas ja suht mugav

Tallinnas enne lennujaamade streiki

Pea kõigis Saksa lennujaamades seiskus täna töö http://www.postimees.ee/788552/pea-koigis-saksa-lennujaamades-seiskus-tana-too/ See läks küll napilt. Meie tagasitee hakkas siis Cartagenast. Lendasime laupäeval Cartagena-Bogota. Lennu väljalend hilines 3 tundi, kuna oli torm Bogota lähedal. Ööbisime korralikus hotellis ühe suure kaubanduskeskuse juures. Pühapäeval veetsimegi kaubanduskeskuses. Eriline oli ehk see, et kaubanduskeskuse keskel toimus ka täiesti korralik palvus koos kontserdiga. Tagasilend siis pühapäeval kl 21.45 Bogota-Frankfurt. Frankfurti jõudsime kohaliku aja järgi 15.30, kuigi Kolumbia ajas oli see 8.30. Siis lendasime Frankfurt-Kopenhaagen ja siis Kopenhaagen-Tallinn.

Móned Kolubialaste eripárad vol 2

@ linnas grupeeruvad kóik sarnased árid láhestikku, náiteks kirjutusmasinate poed, loomatarvete poed, pulmariiete poed, jalatsipoed - kóik on yhe tánava otsas. Aga náiteks samamoodi on ka atm'id, valuutavahetuspunktid ja apteegid - kóik linna asutused yhel tánaval.

@ linnas on náha palju koeri, aga koerajunne ei ole ja koerad ei haugu

@ linnas ei ole náha lapsi. Ei kohvikutes, ega restoranides ka mitte

@ restoranis vóetakse mehelt tellimus ennem, kui naiselt

to be cont...

Lahkume Cartagenast Bogotasse

Tana tegime hotellist checkouti ja arve oli kahjuks markimisvaarne :)

Hommikul kaisime votsime tavalise kohvi ja kolasime vaheke linna peal. Lounaks soime jallegi pontsikuid, papayasid, melonit ja joime lulo mahla.
Bogotas me vahetasime hotelli ja oobime nyyd Hotel Bogota Regency´s.

Reede Cartagenas

Alustan veidi tagurpidi. Reedel on siin vaheke rohkem elu, nagu ka Tallinnas. Tulime just yhest pargist, kus Olja ei votnud midagi aga mina votsin yhe Club Colombia - kohaliku olu. Aga enne seda tegin ma yhes tapase kohas 2 cuba libret. Aga siin nad teevad seda kokteili oluliselt kangemalt, seega ma olen paris toredalt vintis. Olja on juba oelnud paar korda, et aitab. Aga on ju tore.
Tana oli meil logelemise paev. Kaisime kullamuuseumis, neid on siin igas linnas kuna kulda on siin sama palju kui eestis lepapuud voi paekivi.

Louna oli meil eriline. Ostsime kohalikke saiakesi.Kohalikud soovad mingeid selliseid saiatooteid mis on toodetud samal tehnikal nagu vanad nouka-aegsed pontsikud. Ja neid nad teevad vaga hasti. Aga saiakeste kujud on taiesti erinevad kodustest. Votsime kaks pikka vorsti, millel oli natuke juustu sees ja kaks tennispalli-kujulist.

Oli aarmiselt maitsev. Louna maksis kahe peale alla yhe euro. Magustoiduks soime varsket hawaii papayat ja melonit. Homseks jai veel tavalist papayat ja melonit.
Ohtust soime yhes kohas, kus mulle tehti selline medium stake, mis oli enamikus ikka taiesti punane, aga siiski vaga maitsev. Olja vottis jalle uue versiooni cevichest.

Peale seda laksime yhte joogikohta (tapas-bar), kus ma tegin kaks rummkoolat. Nagu ma eelnevalt mainisin, maitsevad need sarnaselt kodus kokku keerutatutele. Olja tegi mingi kookosemoksi, mis oli ka vaga maitsev.

Surfi ja muuseumipaev

Tana hommikul kaisin inkvisitsioonimuuseumis. Asub vaga ilusas majas taiesti kesklinnas ja siin siis viidi labi inkvisitsiooni, ehk igasuguste innovaatiliste piinamismeetoditega veendi inimesi tunnistama yles, et nad on noiad voi ketserid. Majas on ka aken kuhu tahelepanelikud naabrid said vaartuslikku informatsiooni esitada kirja naol nende isikute kohta, keda voiks inkvisitsioonile kutsuda.
Teine osa paevast moodus juba tuttavas kohas - Olja oli Cafe El Muelles - teisel korrusel, joi maracuya mahla ja soi cevichet


 Mina aga kaisin surfamas. Tana oli eriti hea ilm - kovem tuul ja taielik paike. Isu oli taiega kaugusesse kihutada. Kahjuks vigastasin jalga mingil zhiletiteraval korallil, aga muidu oli koik ok.
Ohtustasime mingis peenemas kohas kus Olja tellis carpacciot (millest mina paremat vist ei olegi saanud ja Oljal ka ei tulnud meelde), mina salati krevettidega ja shampinjonisupi, mis olid ka vaga maitsvad. Magustoiduks kahe peale yhe chocolat mousse, mis oli vaga vange, aga ka maitsev.

Mòned kolumbialaste eripàrad vol 1

1. Pàris tihti nàgime kuidas kohalikud kannavad raskeid esemeid pea peal. Nàiteks meie suurt kohvrit on juba 2 korda niimoodi kantud.

2. Me oleme otsinud suveniiripoodidest tuhatoose - ja ei ole kordagi nàinud! Ja yldse - vàga harva on nàha suitsetavaid inimesi.

3. Nànnimyyjad katkestavad myymise juba esimese "No" peale (vastupidiselt Egiptuse, Tyrgi ja Hiina myyjatele)

4. Kui istud taksosse tagaistmele, pead ukse lukustama

5. Tuhat peesot nimelatakse "mill"íks. "Mill" vòiks ju million olla, eks ole. Mitte tuhat.

to be cont.

Igayhele oma

Tana oli siis selline paev kus laksime molemad oma teed.
Olja laks Playa Blancale, yks voimalusi kogeda kariibi mere helesinist vett ja valget liiva. Mina jain tuult ja surfivoimalust ootama. Yldiselt on Olja siin juba moned paevad noudnud, et tema tahab sinist vett ja seega on mul hea meel, et ta lopuks seda ka sai. Cartagena merevee varv on enam-vahem sama mis kodus, kuigi oluliselt soojem loomulikult.

Olja kommentar: vàike mootorpaat tòi 30 turisti kohale - Playa Blanca on selle koha nimi. Ylduselt inimesi rannas oli vàhe, umbes sama palju turiste kui ka kohalikke nànnimyyjaid. Natuke ma tegin neid ka ònnelikuks - ostsin cocacolat ja jààtist.
Sain tuttavaks yhe argentiina tydrukuga, kellega kahe peale rentisime pàiksevarju ja kordamòòda valvasime kotte/kàisime ujumas.
Vesi on +30 ma arvan. Igatàhes vàga soe ja puhas.


Ylo jàtkab: Mina laksin tana siis yksi surfama. Koha peal muidugi juba moned tuttavad eelmisest korrast. Tana tuli tuul ja oli ka paike, seega sain yle sooja sillerdava vee kihutada. Vees ei pidanud kyll takistusi olema peale monede kivide, aga ikka keset lahte kytsin pomaki mingi takistuse vastu. Tuleb valja, et kalamehed otsustasid hakata maa pealt vorku sisse tombama. Onneks midagi hullemat ei juhtunud.

Ohtul kaisime samas sushikohas soomas.

Linnaekskursioon

Tána sebis hotelli omanik meile giidi. Ta andis meile raha-tagasi garantii rahulolu kohta. Tuli Antonio, tugev seksuaalvahemuste esindaja. Tais meigis, 15 sormusega (hobe smaragdidega). Aga tegelane oli toesti vaga hea giid. Kaisime esiteks yhes kloostris, mis oli mae otsas ja kust avanes fantastiline vaade linnale. Kloostril endal oli vaga armas siseou.

Jargmiseks laksime St Felipe kindlust kylastama. See on paris uhke kindlus, kujundatud Euroopa militaartehnoloogide poolt 16sajandil. Eriparane oli seal selline kaikude systeem, mis oli moeldud esiteks liikumiseks patareide vahel, aga ka kommunikeerimiseks ja vaenlaste ryndamiseks.
Antonio naitas meile ka vanalinna ja seal erinevaid olulisi hooneid, sealhulgas kohta, kuhu koguti aafrikast toodud orje ja ka maja kus hoiti linna kulda ja smaragde. Parast seda hakkas Antonio meid viima erinevatesse linna butiikidesse ja koige pikemalt pidime olema smaragdipoes, kus vaga yritas Oljale mingeid paarituhande dollari hinnalisi sormuseid sokutada.
Tana ostsime jalle hulga puuvilju poest, millest meloni ja yhe grenadilla ka ara soime.

Lounat soime yhes taitsa kohalikus sooklas, kus tehti taiesti soodavat kohalikku toitu (supp (tyypi herne) ja praad - frityyritud kana, plantaani, ubade ja riisiga).

Kokku louna maksis ca 4 eurot kahele.
Proovisime ka surfama minna, aga seekord tuult piisavalt ei tulnud. Ehk homme uuesti.
Ohtut soime yhel agedal vanalinna valjakul - seekord pitsa ja pasta.
Hard Rock Cafe Cartagenas joime mojito cubano ja Olja vottis mingi alkoholivaba aarmisel maitsva suure kokteili. Laheme nyyd magama.

Surf Cartagenas

Tána Olja suutis ajalehe vahelt olevalt kaardilt leida surfiklubi Cartagenas. Laksimegi sinna. Klubi oli kyll lahti, aga soovitati kraam votta alates kella 15.00st kuna siis tuleb tugev tuul. Korval oli aga lahe kahekorruseline kohvik, kus oli teine korrus ja see asi enam vahem vee aares. Teisel korrusel aga lamamistoolid, kunstmuru ja yldse vaga tore.
Tellisime seal jalle varsked mahlad. Seal pakuti ka ceviche- mida oleme korra Bogotas juba proovinud.

Siin tehti seda teisest kalast, aga jalle oli vaga hea. See on nii hea toit, et seda voib enam-vahem maiustusena pugida. Votsime seda kaks korda. Kalamehed toid vahepeal paatidega merelt kala – igasuguseid elukaid, kuigi vaikesi ahvenaid oli ka.

Sobival ajal laksin siis surfama. Varustus anti vaga mugav kuigi oluliselt vaiksem laud kui mul kodus (117 liitrit kodus, siin 103l). Vesi oli supersoe, ei olnud vaja kalipsot, aga votsin yhe pikkade kaistega sargi, et kaitsta paikese vastu.
Soitsin ca 2 tundi. Paris suured lained, aga eriti ei murdunud, seega oli vaga monus soita. Paike ka liialt ei poletanud.
Ohtust soime yhe linnapargi aarses majas teisel korrusel. Seal olid mingid eripakkumised kalast. Paberil ega piltidega seda kirjas ei olnud, seega kysisime ettekandja soovitust. Saime mingi praetud valge kala lisanditega. Joime suured maracuyá mahlad.

Medellini ilustandardid

Arvestades, et kogu maailm liigub pigem yhtlustuvate ilustandardite poole, on huvitav todeda, et moned kohad tahavad eristuda. Medellin naiteks.
Siin on ilustandardiks lisaks ka mujal aktsepteeritavatele suurtele rindadele ka suur tagumik. Ma ei suuda pilti leida veebist, aga kui te suudate ette kujutada enam-vahem normaalseid jalgu, mille otsas on paar numbrit suurem tagumik, siis see ongi Medellini eeskuju. Ja seda muidugi loomulikult ei saavuta, vaid Medellinis on riigi koige suurem plastilise kirurgia toostus ja need tagumikud siis tehakse selliseks. Lisaks muidugi ka rinnad, huuled ja muu vark ja Medellinis on taiesti aktsepteeritav, et isa kingib naiteks tytrele rinnaopi.

Lisaks on veel huvitav, et ylekaalulisust naistel pigem rohutatakse - st et just ylekaalulised on nii liibuvates riietes nagu sardellid. Ja ylekaalulised mehed pidid siin olema popimad, kuna enamik tanaval magavaid eluheidikuid on peened, aga rikkamad saavad endale korralikumat toitu lubada. Ja muide koige kovem kohalik toit on selline, kus on paar praetud muna, suur peekoniviil, verivorst, praetud tavalised vorstid, oad ja avokaado - jah koik yhel taldrikul.

Cartagena

Joudsime tana Cartagenasse Kariibi mere rannikul. See on imearmas linn ja me oleme mingis uhkes butiikhotellis taiesti vanalinna keskel. Me oleme eraldi korrusel kus on yks teine tuba ka. Oma rodu on, kuigi vaade on yle katuste.

Kaisime just linna peal kolamas ja soime yhes popis sushikohas ohtust. Seal kokk pakkus valja, et ta ise valib meile oma soovitustega toidud valja. Ja loomulikult oli vaga maitsev, kuigi koik mis ta pakkus olid erinevad makid.